VANASÕNAD
Keträ üü ja keträ päevä, siski paesta pallast perset.
Kedrus kedagi ei toida, kui aadriraud ei aita.
Peksa naist ehk põleta piipu, aga ketrus ei toida kedagit.
Küll kesvasalv ketras, uasalv umblõs.
Tera teeva, salve saava, isa aita massab hinna.
Parem ikka paha lõng kui hea takk.
Parem on lühike kangas kootud kui pikk kearitud ja kudumata.
Mürinal, kolinal niide, kangas õhtast kuele.
Eide põlle ja taadi tasku jägu piab noorik ikke sel pääval veel kangast valmis kuduma, kui kangas ülesse pandi, muidu saab ta ööseks sandi juure magama.
Saa-ai kangas karõldõn.
Kude kanga kaunistab.
Kiird lang kinnätüs, loid lang loksatus.
Seeni ku kiird viil kergähäs, um jo loid lagunu.
Kuidamööda lõngad on, nenda kangas ka.
Nõna kook kudajel, perse pikk pidajel.
Hää häedä, kina kedrada, kutehn nõna nõguhn.
Kena kael kedrajal, kookkael kudujal.
Vilk vihmavari, tomp tuulevari.
Vilk vilgu kohta, tomp tombu kohta, riie nahk kui nahk.
Vimp kangas, nenä niies.
Õnnevimpu viipsipuussa, kahjuvimpu kanga'assa.
Kus silm, seal külm; kus sõlm, seal soe.
Pingu peräst pessetäs, mütä peräst mütetäs, jämme peräst jätetäs.
Küll tuhk turvutab ja vesi viisile vedäb.
Kunas vesik villa ketras või kõsik kinda kujub.
Sõrmitu naene linute.
Viis lappi villatumal, sada lappi lambatumal.
Virgal villa, laisal lamba.
Küll konds esi kondsa levväb, varvas varba aseme.
Pime peab, sõge sõkub.
Linad kakud kannu veerest, villa ei saa kivi otsast.
Paklane kasvas pajun, aga villane ei vinnu laudaski.
Lina läheb seistes kullaks, vill läheb mullaks.
Vilne venib, toores lagub.
Särk pahempidi, varrus parempidi.
Sits on sandi siid.
Särgi paik pane talvel kasuka pääle, kasuka paik suvel särgi pääle.
Leivalõikaja pidade kolm särki aastas saama, teised kaks särki.
Mees arvatakse mütsist, naine tanust.
Nigu nahka, nii närtsu.
Kuida ebu, ninda entsu; kuida nägu, ninda närtsu.
Nii kui esi, nii ehte.
Kuda ise, nõnda hilbud.
Kuda mies, nõnna hilbud.
Kuidas mees, nõnda vammus.
Kuda mees, nõnda mekud.
Kuidas mees, nõnda müts.
Kudas rahvas, nõnda rõõvas.
Lindu tuntakse sulgedest.
Igal linnul omad suled.
iga lind kannab seuksi sulgi ja iga mees seukest kuube, mis ta väärt on.
Kudas süüa, nõnda sulgi, ja inimesel: kudas jõudu, nõnda ehti.
Kes tunneks saksa santidest, kui rätsepat ei oleks.
Rõiva tegeva meest mehes.
Kis on saapad jalga saand, see on isand igapäe.
Mees ei austa kuube, vaid kuub austab meest.
Rõõvas ei ilutse inemist, inemine ilutses rõõvast.
Ega rõõva valgen ei elete, päeva valgen eletes.
Riie ei riku meest.
Müts ei narri meest, kui mees mütsi ei narri.
Saapad ei tee sind saksaks.
Pane saabas jalga, saksasärk sälgä, kes iks hulgus, too hulgus.
Mees on kuue saanud, ega kuub ei ole meest saanud.
Inimene viskab vana kuue, lind vanad suled.
Esi makat, ega rõivas ei maka.
Olgu ennemini sinine selgas kut valge vajak: valge on varga eest armas.
Kes iga päev ilus, see harvast alasti.
. . .
jne
vaata lisaks VANASÕNARAAMAT,
mis asub aadressil http://www.folklore.ee/
Kedrus kedagi ei toida, kui aadriraud ei aita.
Peksa naist ehk põleta piipu, aga ketrus ei toida kedagit.
Küll kesvasalv ketras, uasalv umblõs.
Tera teeva, salve saava, isa aita massab hinna.
Parem ikka paha lõng kui hea takk.
Parem on lühike kangas kootud kui pikk kearitud ja kudumata.
Mürinal, kolinal niide, kangas õhtast kuele.
Eide põlle ja taadi tasku jägu piab noorik ikke sel pääval veel kangast valmis kuduma, kui kangas ülesse pandi, muidu saab ta ööseks sandi juure magama.
Saa-ai kangas karõldõn.
Kude kanga kaunistab.
Kiird lang kinnätüs, loid lang loksatus.
Seeni ku kiird viil kergähäs, um jo loid lagunu.
Kuidamööda lõngad on, nenda kangas ka.
Nõna kook kudajel, perse pikk pidajel.
Hää häedä, kina kedrada, kutehn nõna nõguhn.
Kena kael kedrajal, kookkael kudujal.
Vilk vihmavari, tomp tuulevari.
Vilk vilgu kohta, tomp tombu kohta, riie nahk kui nahk.
Vimp kangas, nenä niies.
Õnnevimpu viipsipuussa, kahjuvimpu kanga'assa.
Kus silm, seal külm; kus sõlm, seal soe.
Pingu peräst pessetäs, mütä peräst mütetäs, jämme peräst jätetäs.
Küll tuhk turvutab ja vesi viisile vedäb.
Kunas vesik villa ketras või kõsik kinda kujub.
Sõrmitu naene linute.
Viis lappi villatumal, sada lappi lambatumal.
Virgal villa, laisal lamba.
Küll konds esi kondsa levväb, varvas varba aseme.
Pime peab, sõge sõkub.
Linad kakud kannu veerest, villa ei saa kivi otsast.
Paklane kasvas pajun, aga villane ei vinnu laudaski.
Lina läheb seistes kullaks, vill läheb mullaks.
Vilne venib, toores lagub.
Särk pahempidi, varrus parempidi.
Sits on sandi siid.
Särgi paik pane talvel kasuka pääle, kasuka paik suvel särgi pääle.
Leivalõikaja pidade kolm särki aastas saama, teised kaks särki.
Mees arvatakse mütsist, naine tanust.
Nigu nahka, nii närtsu.
Kuida ebu, ninda entsu; kuida nägu, ninda närtsu.
Nii kui esi, nii ehte.
Kuda ise, nõnda hilbud.
Kuda mies, nõnna hilbud.
Kuidas mees, nõnda vammus.
Kuda mees, nõnda mekud.
Kuidas mees, nõnda müts.
Kudas rahvas, nõnda rõõvas.
Lindu tuntakse sulgedest.
Igal linnul omad suled.
iga lind kannab seuksi sulgi ja iga mees seukest kuube, mis ta väärt on.
Kudas süüa, nõnda sulgi, ja inimesel: kudas jõudu, nõnda ehti.
Kes tunneks saksa santidest, kui rätsepat ei oleks.
Rõiva tegeva meest mehes.
Kis on saapad jalga saand, see on isand igapäe.
Mees ei austa kuube, vaid kuub austab meest.
Rõõvas ei ilutse inemist, inemine ilutses rõõvast.
Ega rõõva valgen ei elete, päeva valgen eletes.
Riie ei riku meest.
Müts ei narri meest, kui mees mütsi ei narri.
Saapad ei tee sind saksaks.
Pane saabas jalga, saksasärk sälgä, kes iks hulgus, too hulgus.
Mees on kuue saanud, ega kuub ei ole meest saanud.
Inimene viskab vana kuue, lind vanad suled.
Esi makat, ega rõivas ei maka.
Olgu ennemini sinine selgas kut valge vajak: valge on varga eest armas.
Kes iga päev ilus, see harvast alasti.
. . .
jne
vaata lisaks VANASÕNARAAMAT,
mis asub aadressil http://www.folklore.ee/