Ükskord elas väike hiir,
terane kui päiksekiir,
hüppas siin ja hüppas sääl,
keksis kassi õue pääl,
ise hüüdis hiiresaks:
"Mina hakkan rätsepaks,
õmblen püksid, paikan kuue,
karvakasuka teen uue!
Õmblen päeva, õmblen öö,
kõigile teen tubli töö."
Hiire juttu kuulis kiisu,
mõtles kassi-isand Miisu:
"Lasen teha õige uue
pikahännalise kuue.
See on hää, et rätsepaks
hakkas väike hiiresaks."
Kass viis kohe hiire juure
riidekanga hästi suure,
ütles: "Kulla hiirekene,
siin on minu riidekene;
vaata, ehk saab sellest uue,
pikahännalise kuue,
millega võin kosja minna
onutütre juure linna."
"Sest saab kena kosjakuue,
hästi toreda ja uue!
Töötan päeva, töötan öö,
siis on valmis minu töö."
Kiirelt nagu tuhk ja tolm
läksid mööda päeva kolm.
Kiisu hiire juure ruttas,
kuube ära tooma tõttas.
Ütles hiir: "Oh, kulla kiisu,
uhke kassi-isand Miisu,
sellest kangast küll ei saa
kuube sulle õmmelda -
riiet selleks liiga vähe."
"Kahju, et ei tulnud pähe
varem sulle tarkus see.
Aga nüüd sa mulle tee
ilus, uhke kosjavest!
Vestiks jätkub riidest sest?"
"Jätkub küllalt. Toreda
vesti sellest õmblen ma.
Töötan päeva, töötan öö -
valmis ongi minu töö!"
Kiirelt nagu tuhk ja tolm
läksid mööda päeva kolm.
Kiisu hiire juure ruttas,
vesti ära tooma tõttas.
Ütles hiir: "Ei vesti saa
sellest sulle õmmelda -
kangas vestiks siiski napp,
pisike kui tolmulapp."
"Pole teha midagi!
Ehk saad mütsi ometi
sellest kangast õmmelda -
müts on ilus asi ka."
"Ausa mütsi sellest teen,
mis on lai kui kärbseseen.
Töötan päeva, töötan öö,
siis on valmis mütsitöö."
Kiirelt nagu tuhk ja tolm
läksid mööda päeva kolm.
Kiisu hiire juure ruttas,
mütsi ära tooma tõttas.
"Kõige pääle vaatamata
töö jäi siiski tegemata,
riiet oli üpris vähe -
sest ei saanud mütsi pähe,"
nõnda rääkis hiiresaks.
Kiisu muutus tigedaks:
"Anna kohe kangas siia,
tahan selle ära viia.
Seda sulle ütlen ma -
sinust rätsepat ei saa!"
"Ütlen sulle õieti,
riiet enam polegi.
Mõõtsin kangast siit ja säält,
võtsin tolli mõõdu päält.
Kangas polnud kuigi lai -
tolli võttes otsa sai…"
"Ah, sa petis! Ah, sa suli!"
Kass läks vihaseks kui tuli,
tahtis petist õpetada,
arved karmilt lõpetada.
Aga väike hiirekene,
virk kui päiksekiirekene,
oli vilksti silmist läinud.
Kuhu, seda kass ei näinud…
Sellest ajast kassisugu
hiirtest palju ei pea lugu,
neid nad otse vihkavad,
kätte saada ihkavad.
Seda iga hiirgi teab,
kiisut hoolsalt silmas peab -
mõistab: asi pole nali,
kassi karistus on vali.
terane kui päiksekiir,
hüppas siin ja hüppas sääl,
keksis kassi õue pääl,
ise hüüdis hiiresaks:
"Mina hakkan rätsepaks,
õmblen püksid, paikan kuue,
karvakasuka teen uue!
Õmblen päeva, õmblen öö,
kõigile teen tubli töö."
Hiire juttu kuulis kiisu,
mõtles kassi-isand Miisu:
"Lasen teha õige uue
pikahännalise kuue.
See on hää, et rätsepaks
hakkas väike hiiresaks."
Kass viis kohe hiire juure
riidekanga hästi suure,
ütles: "Kulla hiirekene,
siin on minu riidekene;
vaata, ehk saab sellest uue,
pikahännalise kuue,
millega võin kosja minna
onutütre juure linna."
"Sest saab kena kosjakuue,
hästi toreda ja uue!
Töötan päeva, töötan öö,
siis on valmis minu töö."
Kiirelt nagu tuhk ja tolm
läksid mööda päeva kolm.
Kiisu hiire juure ruttas,
kuube ära tooma tõttas.
Ütles hiir: "Oh, kulla kiisu,
uhke kassi-isand Miisu,
sellest kangast küll ei saa
kuube sulle õmmelda -
riiet selleks liiga vähe."
"Kahju, et ei tulnud pähe
varem sulle tarkus see.
Aga nüüd sa mulle tee
ilus, uhke kosjavest!
Vestiks jätkub riidest sest?"
"Jätkub küllalt. Toreda
vesti sellest õmblen ma.
Töötan päeva, töötan öö -
valmis ongi minu töö!"
Kiirelt nagu tuhk ja tolm
läksid mööda päeva kolm.
Kiisu hiire juure ruttas,
vesti ära tooma tõttas.
Ütles hiir: "Ei vesti saa
sellest sulle õmmelda -
kangas vestiks siiski napp,
pisike kui tolmulapp."
"Pole teha midagi!
Ehk saad mütsi ometi
sellest kangast õmmelda -
müts on ilus asi ka."
"Ausa mütsi sellest teen,
mis on lai kui kärbseseen.
Töötan päeva, töötan öö,
siis on valmis mütsitöö."
Kiirelt nagu tuhk ja tolm
läksid mööda päeva kolm.
Kiisu hiire juure ruttas,
mütsi ära tooma tõttas.
"Kõige pääle vaatamata
töö jäi siiski tegemata,
riiet oli üpris vähe -
sest ei saanud mütsi pähe,"
nõnda rääkis hiiresaks.
Kiisu muutus tigedaks:
"Anna kohe kangas siia,
tahan selle ära viia.
Seda sulle ütlen ma -
sinust rätsepat ei saa!"
"Ütlen sulle õieti,
riiet enam polegi.
Mõõtsin kangast siit ja säält,
võtsin tolli mõõdu päält.
Kangas polnud kuigi lai -
tolli võttes otsa sai…"
"Ah, sa petis! Ah, sa suli!"
Kass läks vihaseks kui tuli,
tahtis petist õpetada,
arved karmilt lõpetada.
Aga väike hiirekene,
virk kui päiksekiirekene,
oli vilksti silmist läinud.
Kuhu, seda kass ei näinud…
Sellest ajast kassisugu
hiirtest palju ei pea lugu,
neid nad otse vihkavad,
kätte saada ihkavad.
Seda iga hiirgi teab,
kiisut hoolsalt silmas peab -
mõistab: asi pole nali,
kassi karistus on vali.